Mina olen Cheng Qiguang Vitality Barist ja teema, mida ma täna jagada tahan, on järgmine: pole parimat iga, on ainult parim mentaliteet. Mõned inimesed võivad mõelda, milline on elus parim vanus? Kas muretu lapsepõlv, energiline noorus või rahulik vanadus. Mina isiklikult usun, et elus pole parimat iga, on ainult parim mentaliteet.
Sündisin kaugesse maapiirkonda, peres on palju vendi ja õdesid ning olen noorim. Kodus kipuvad vanemad vennad ja õed mind sageli "kiusama", aga seni, kuni mulle ülekohut tehakse, lähen vanemate juurde kurtma. Soovin vanematelt hoolt ja armastust, seega kasvasin üles pidevalt mängulises keskkonnas. Pere vaesuse tõttu langesin koolist väga varakult välja ja olin kodus kuni 17. eluaastani. Reformide, avatuse ja rändtöö lainel läksin mitme partneriga lõunasse Guangdongi. Sel ajal muutus mu mõtteviis järk-järgult, sest kodust väljas kohtan sageli õnnetuid ja kurbi asju ning ei taha lasta vanematel muretseda. Iga kord, kui lähen koju rahu nimel teatama, ütlen, et mul on väga hästi. Vanemaks saades helistan neile esimese asjana ja ütlen, et nad hoolitseksid oma tervise eest, ja nemad käsivad mul töötada. Sel viisil loodan, et vanamees saab oma vanaduspõlve mugavalt veeta, vanamees loodab, et saan rahuliku südamega töötada, et igaüks hoiab raskusi oma südames, talub vaikselt üksi, ei lase teineteisel muretseda.
On olemas mingi soojus, mida inimesed kunagi ei unusta, see on hingede vastastikune sõltuvus. Laste hariduse huvides ostsin maja maakonnakeskusesse ja tahtsin, et mu vanemad koliksid minuga maakonnakeskusesse elama, aga nad ei ole nõus ütlema, et maal on hea elada, mitte ainult lai vaateväli ja värske õhk, vaid ka köögivilju istutada, kanu toita, külas käia ja juttu ajada. Ma arvan, et see on ka maakonnas, kus need, kes ei tea, on parem rahulikult olla. Seega saan ma igal aastal nendega vaid mõneks päevaks puhkusele minna. Mäletan, et kui kevadfestival tagasi läks, jäin puhkuse lõppemise tõttu mõneks päevaks koju, et kiirustada tagasi ettevõttesse tööle (kui taevas kergelt tibutas), vaatas ema mind maakonnakeskusesse pagasit kokku panema sõitmas, astus komistava sammu ja saatis mind külla, kui ma kaugele tagasi vaatama läksin, seisis ta ikka veel külaväravas ja vaatas mind, peatusin ja lehvitasin kõvasti, öeldes valjusti: "Ema! Mine tagasi! Ma tulen sind vaatama tagasi, kui olen vaba". Ma ei tea, kas ta kuulis mind, aga olen kindel, et ta tundis, mida ma ütlesin. Mul on südames väga selge, see laine, ma kardan/veel üks aasta kohtuda, sel ajal on süda väga raske, isegi kui on igasuguseid südameid, aga selleks, et elada või resoluutselt ümber pöörata ja edasi liikuda.
Elu teel puutume kokku paljude ebameeldivate asjade ja kogemustega, mis võivad olla tühised pisiasjad. Sel ajal peaksime maha rahunema ja sellele mõtlema. Probleemid võivad meile ainult halba tuju tuua, aga halb tuju ei saa probleemi lahendada. Kui me kõigepealt lüüasaamist ei tunnista, ongi meie elu tegelikult selline, maetud takistuste ja südamekogemuste alla.
Hiljuti lugesin Inamori Kazuo teost "Elu seadus" ja see tunne on sügavalt tunda. Varem olin elus nii hõivatud, tööst nii kurnatud. Kõik raskused on söödud, aga elu pole oodatud tulemusi saavutanud. Iga päev hõivatud, aga ei tea, mida tähendab hõivatud/kus? Töötan hilisõhtuni, töö tulemused on minimaalsed ja mõnikord ei saa midagi tehtud, aga keha tunneb end väga väsinuna. Mäletan, kuidas hr Inamori ütles: "Kibeduse olemus on võime pikka aega teatud eesmärgile keskenduda, see on enesekontrolli, visaduse ja sügava mõtlemise võime olemus, kui tunned, et see on talumatu, aga ka kõvasti tööd teha, otsusekindlalt edasi liikuda, see muudab su elu." Järk-järgult saan aru, et kannatused on südame rikastamiseks, hinge lihvimiseks, mida me peame tegema, on looduse harimine, inimestega kohtumine, et südant harida.
Postituse aeg: 17. november 2023
